
Murtud tiivad
Araabia keelest tõlkinud Üllar Peterson
143-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Bibliotheca Asiatica
TLÜ kirjastus 2018
Raamat tellimisel
Seda raamatut pole meil hetkel laos.
Seda raamatut pole meil hetkel laos.
Tutvustus
Khalil Gibran (1883–1931), araabiapäraselt Ǧibrān Ḫalīl Ǧibrān) on üks kuulsamaid araabia kirjanikke, kelle kaheksa araabiakeelset ja paarkümmend ingliskeelsest teost kuuluvad maailmakirjanduse kullafondi.
1912. aastal esmakordselt avaldatud «Murtud tiivad» («al- Aǧniḥa al-mutakassira») on pikim Khalil Gibrani araabiakeelne romaan. See on ilusaid, kuid keerukaid kujundeid täis keeleuuenduslik tekst, mida osa kirjanduskriitikuid on iseloomustanud kui kaunimat nüüdisaegses araabia keeles kirjutatud teost.
«Murtud tiivad» on omalaadne Romeo ja Julia lugu, mille sündmusi saadavad sügavad mõtisklused armastuse olemusest ja selle väest, mis alati inimeste maisest eksistentsist kaugemale ulatuma jääb. Khalil Gibran annab meisterlikult edasi kahe armastaja hingematvaid tundeid, ilusaid looduspilte ning arutelusid armastuse ja saatuse üle. Teose sotsiaalseks sõnumiks on idamaade naiste rõhutud seisundi, iganenud ühiskondlike tavade, patriarhaalse elukorralduse ja vaimulike korruptsiooni terav kriitika.
Liibanoni ja araabia maailma vaimulikes ja konservatiivides tekitas teos pahameelt, kuid leidis positiivse vastukaja toonaste araabia kirjanduskriitikute poolt
1912. aastal esmakordselt avaldatud «Murtud tiivad» («al- Aǧniḥa al-mutakassira») on pikim Khalil Gibrani araabiakeelne romaan. See on ilusaid, kuid keerukaid kujundeid täis keeleuuenduslik tekst, mida osa kirjanduskriitikuid on iseloomustanud kui kaunimat nüüdisaegses araabia keeles kirjutatud teost.
«Murtud tiivad» on omalaadne Romeo ja Julia lugu, mille sündmusi saadavad sügavad mõtisklused armastuse olemusest ja selle väest, mis alati inimeste maisest eksistentsist kaugemale ulatuma jääb. Khalil Gibran annab meisterlikult edasi kahe armastaja hingematvaid tundeid, ilusaid looduspilte ning arutelusid armastuse ja saatuse üle. Teose sotsiaalseks sõnumiks on idamaade naiste rõhutud seisundi, iganenud ühiskondlike tavade, patriarhaalse elukorralduse ja vaimulike korruptsiooni terav kriitika.
Liibanoni ja araabia maailma vaimulikes ja konservatiivides tekitas teos pahameelt, kuid leidis positiivse vastukaja toonaste araabia kirjanduskriitikute poolt