Heinrich Stahli elu ja looming
Raamat ja aeg 3. Libri et memoria 3
253-leheküljeline pehmes köites 14. raamat sarjast Eesti Rahvusraamatukogu toimetised
Raamat on läbi müüdud
Tutvustus
Raamatus «Heinrich Stahli elu ja looming» vaadeldakse 16. ja 17. sajandi vahetusel Tallinnas saksa kaupmehe pojana sündinud ja esimeste saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga raamatute autori Heinrich Stahli tegevust ja kirjatöid oma ajastu kontekstis. Stahli loomingu käsitlemisel on asetatud põhirõhk tema teoste sisule ning nende rollile eestlaste väärtushinnangute kujundamisel.
Raamat on jagatud kolme osasse. Raamatu esimeses osas «Kirikuõpetaja» jälgitakse Heinrich Stahli elukäiku alates tema määramisest Järvamaa pastoriks 1623. aastal kuni surmani Ingerimaa kirikupeana 1657. aastal.
Peatükis «Stahl ja sõna» avatakse tema saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga neljaosalist «Käsi- ja koduraamatut» ja jutlustekogu «Leyen Spiegel»,«Ilmikute peegel» ning rootsikeelset katekismust «Förnufftenes miölk» oma aja vaimuliku kirjanduse kontekstis.
Viimases osas «Luterliku ortodoksia pärand» vaadeldakse Heinrich Stahli rolli eestlaste sotsialiseerumises. Võtmeroll luterliku identiteedi kujundamisel ja väärtushinnagute juurutamisel oli nimelt emakeelsel kirjasõnal. Kirjaoskus tähendas mitte pelgalt haridust, vaid võimaldas ka sotsiaalsete piiride ületamist. Emakeelse kirjakultuurita ei kuuluks eestlased tänapäeva Euroopasse.
Raamat on jagatud kolme osasse. Raamatu esimeses osas «Kirikuõpetaja» jälgitakse Heinrich Stahli elukäiku alates tema määramisest Järvamaa pastoriks 1623. aastal kuni surmani Ingerimaa kirikupeana 1657. aastal.
Peatükis «Stahl ja sõna» avatakse tema saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga neljaosalist «Käsi- ja koduraamatut» ja jutlustekogu «Leyen Spiegel»,«Ilmikute peegel» ning rootsikeelset katekismust «Förnufftenes miölk» oma aja vaimuliku kirjanduse kontekstis.
Viimases osas «Luterliku ortodoksia pärand» vaadeldakse Heinrich Stahli rolli eestlaste sotsialiseerumises. Võtmeroll luterliku identiteedi kujundamisel ja väärtushinnagute juurutamisel oli nimelt emakeelsel kirjasõnal. Kirjaoskus tähendas mitte pelgalt haridust, vaid võimaldas ka sotsiaalsete piiride ületamist. Emakeelse kirjakultuurita ei kuuluks eestlased tänapäeva Euroopasse.